See hoog tormles Kadrioru lossi saalis 4. X ja loomulikult oli tegu „Akadeemilise kammermuusika” sarjaga. Kontsert pälvis tõsist tähelepanu ja seda eelkõige kava pärast. Francis Poulenci (1899–1963) Sonaat op. 143 tšellole ja klaverile (1940–48), Ernest Blochi (1880–1959) „Meditation Hébraique” (1924) ja Richard Straussi (1864–1949) Sonaat op. 6 tšellole ja klaverile.

Kui ma 1971. aastal Moskva konservatooriumis lõpukava planeerisin, siis pakkusin sinna teiste teoste hulgas ka Blochi „Shelomo”. Minu juudi rahvusest professor Mihhail Homitser kahvatas ja alles siis, kui ta oli šokist toibunud, kuulsin, mida ta minu ettepanekust arvab. Argumendid ei maksnud midagi ja ega keegi otseselt ei keelanud ju, kuid enesetsensuur oli range. Kohe, s.t esimesel võimalusel, mis tekkis 1990ndate alul, kandis Homitser ise tolle teose ette Moskva konservatooriumi Suures saalis.
4. X Kadriorus esitatud „Heebrea meditatsioon” on nagu kõik Blochi tšelloteosed orienteeritud instrumendi kõige iseloomulikumale omadusele – ja see on loomulikult laulvus. „Meditatsioon” on populaarne helitöö, seda tunnistavad ka originaalist tehtud seaded tšellole ja orkestrile ning tšellole oreli saatel. Ardo Västriku (tšello) ja Lea Leiteni (klaver) kavva sobis lugu veel hästi seetõttu, et esmaspäeval, 29. septembril oli saabunud juudi uusaasta numbriga 5769. Teos ise kannab autori pühendust legendaarsele hispaania tšellistile ja dirigendile Pablo Casalsile (1876–1973). Duo Västrik-Leiten suutis teost eksponeerida kadestamisväärse enesekindluse ja meisterliku dramaturgilise joonega, mis pole lihtne ülesanne sisuliselt üheosalise teose puhul, mille Bloch on küll markeerinud kolmeosalisena attacca: Moderato, Allegro decise ja Moderato. Helilooja on suure meisterlikkusega kujundanud oopuse, kus klaveripartii massiivsusele vaatamata ei teki probleemi tema domineerimisega, vaid selge dominant lasub tšello tämbril. Tundus ka, et esitajad nautisid oma tegevust laval täiel määral, tulemuseks hea muusika nauditav esitus.
Kõnealune kontsert oli üles ehitatud tagurpidi kronoloogias, s.t esimene teos kavas, Poulenci Sonaat, on kirjade järgi loodud aastatel 1940–1948, „Heebrea meditatsioon” 1924. ja Straussi Sonaat 1881. aastal. Poulenci helitöö on üsna piiride peal või piiride vahel või üle piiride oma stiililt, kuid tegemist selle esitusega on ansamblistidel küll ja veel. Autor on andnud päris täpsed metronoomid ka pisemate tempomuutuste tarvis, aga ikka kiputakse olema targemad ja mängitakse märksa nobedamalt. Nii ka Västrik-Leiteni esituse puhul: ei hakka marss (I osa) ega tants (III Ballabile) karakteerselt funktsioneerima, kui rütmigrupp kiirustab. Selgemat artikulatsiooni häirib Kadriorus selliste paljusõnaliste teoste puhul ikka ja jälle akustika, kuid, mis teha – see on force major, mida annab ainult kohendada, mitte likvideerida. Parim selles neljaosalise sonaadi esituses oli II Cavatine, kus mõisteti teineteist absoluutselt nii kõlaliselt kui dramaturgiliselt.

Tsiteerin:"Kui ma 1971. aastal Moskva konservatooriumis lõpukava planeerisin, siis pakkusin sinna teiste teoste hulgas ka Blochi „Shelomo”."